Tõlkeüksus [Unit of translation]
Michel Ballard
Artois Ülikool
tõlkija Kadri Koitsaar
Professionaalsed tõlkijad mõtlevad enda töö hindamisel või kirjeldamisel vaistlikult tõlkeüksustes ning see on sama vajalik ja kasulik teoreetikutele, kes soovivad tõlkija tööd analüüsida. Tõlkeüksust on määratletud mitmeti, vastavalt teoreetilisele raamistikule, milles seda uuritakse. Vinay ja Darbelnet on pühendanud teemale mitmeid lehekülgi, kuid ei suuda siduda seda ühegi teooria või vähemalt tervikliku ettekujutusega tõlkest. Kuna nende määratlus sisaldab sidususe mõistet – „väikseim võimalik üksus, milles märgid on omavahel seotud nii, et neid ei tohiks eraldi tõlkida“ (V&D 1995: 21) – võib see tunduda paljutõotav, kuid probleem seisneb selles, et nad käsitlevad antud lõigus peamiselt sõnavaralisi küsimusi ja – mis on veelgi küsitavam – toetavad ideed, et tõlkeüksusi on võimalik lähtetekstist lahutada. Seleskovitch ja Lederer (1984) kirjeldavad enda teooria kohaselt tõlkeüksust kui diskursuse segmendist saadud tähendusüksust (väike arv sõnu), mis aitab konstrueerida sihtkeeles uuesti väljendatava tervikliku sõnumi ümber sõnastatud tähendust. Christiane Nord (1997) pakub välja funktsionalistliku lähenemise, täiendades klassikalist ettekujutust tõlkeüksusest kui „horisontaalsest“ segmendist „vertikaalse“ üksuse mõistega, mis seob kokku tekstis sisalduvad ja selle toimimist toetavad elemendid.