Viimastel aastatel on kodustamise (domestication) ja võõrapärastamise (foreignization) mõistetest saanud mugavad lühiterminid kahe vastandliku tõlkestrateegia (vt Tõlkestrateegiad ja -taktikad) tähistamiseks. Paljudel juhtudel on need mõisted kaotanud oma varasema (Venutist lähtuva) seose tõlkimise eetika käsitlusega ning muutunud (tihti väidetavalt neutraalseteks) analüütilisteks kategooriateks kirjeldavas tõlketeaduses. Kodustamist kasutatakse sageli kultuurikonteksti või kultuurispetsiifiliste terminite kohandamise (vt Lastekirjanduse tõlkimisest; Bible translation; Realia) ning võõrapärastamist algse kultuurikonteksti, näiteks originaalnimede ja kohaviidete, säilitamise tähenduses. Neid termineid on käsitletud ka uurimustes, et kinnitada või ümber lükata niinimetatud uustõlke hüpoteesi (vt Uustõlge).