Ajakirjandus ja tõlkimine [Journalism and translation]
Sisukord
Keele (teadmiste) ja ajakirjanduse vahelist seost on sageli rõhutatud ning kirjeldatud keeleliste (diskursiivsete, stiililiste, pragmaatiliste) või kommunikatsioonialaste uurimuste raames, eriti kui tegemist on välisuudiste hankimise ning tootmisega. Huvi tõlkimise – keele ja ajakirjanduse vahelise interaktsiooniprotsessi ja toote – rolli vastu on aga võrdlemisi uus. Laiemas tõlkimise ja/või meedia uurimisvaldkonnas võib eristada mitmeid alamvaldkondi. Viidates mitmele uuemale publikatsioonile ning kasutades kvantitatiivseid andmeid, näitas van Doorslaer (2009), et see uurimisvaldkond keskendub suures osas järgmistele alamvaldkondadele: audiovisuaalne tõlge, pealelugemine ja dubleerimine ning subtiitrimine. Meediatõlke ajakirjanduslikke aspekte või tõlkimise positsiooni igapäevases ajakirjandustöös eelnimetatud alamvaldkondades üksikasjalikult ei uurita. Warwicki projekti „Translation in Global News“ järel on aga üha enam hakatud huvi tundma nii uudiste tõlkimise kui ka muude uudiste ja tõlkimisega seotud aspektide vastu. Valdeón (2015) annab oma artiklis ülevaate ajakirjandustõlke uuringutest viimase viieteistkümne aasta jooksul. Warwicki projekti silmapaistvaimad väljaanded on samanimelise konverentsi materjale sisaldav Conway ja Bassnetti artikkel (2006) ning ennekõike viimane projekti puudutav artikkel (Bielsa & Bassnett 2009). Selles uuritakse lähemalt nii tõlkimise rolli nn globaalsetes uudisteagentuurides (peamiselt AP, Reuters ja AFP) kui ka konkreetseid tõlgitud uudistekste. Hoolimata globaliseerumise ja ühtlustumise poole kaldumisest, inglise keele kasvavast rollist ning inglise keelele omase kirjutamismudeli domineerimisest (lühemad ja otsesema sõnastusega tekstid), ilmneb siiski arvestatav mitmekesisus kasutatavates tõlkestrateegiates ja -tavades ning väärtustes. Selline mitmekesisus võib tuleneda nii uudisteagentuuri riiklikust/piirkondlikust kuuluvusest kui ka sisulistest valikutest, mis kehtib näiteks „alternatiivse“ uudisteagentuuri IPS puhul. Pärast kuulsa Macbride’i raporti avaldamist, milles kritiseeriti uudiste tasakaalustamata ringlust maailmas ja nn „eliitriikide“ tugevamat meediakajastust (MacBride 1980), kujunes välja tasakaal. Sellegipoolest määrab võimusuhete (mandrite- ja riikidevaheline, keeleline, poliitiline ja ideoloogiline) keeruline kooslus uudiste valiku ning nende tõlkimise ja toimetamisega seotud tähtsad otsused. Christina Schäffneri (2008) analüüsi korpus koosneb tõlgitud ajakirjandustekstidest ja poliitilistest tsitaatidest, mis on kodupubliku jaoks pandud uude konteksti (tõlketegevusele viitamata). Ta näitab, et poliitilise ajakirjanduse ja kommunikatsiooni puhul on institutsionaalsetel ja ideoloogilistel teguritel tõlkimisprotsessis väga suur roll. Hispaania BBCMundo kohta tehtud uuringus avastab Roberto Valdeón (2008) inglise ja hispaania keelt kõnelevate kultuuride vahel staatusliku põhierinevuse – nimelt toonitatakse uudiste kajastamisel tihti esimese tähtsust teise ees. Teatavate materjalide ülevõtmisel, tõlkimisel ja toimetamisel ilmnev ajakirjanduslik valik mõjutab maailmataju kujundamist. Luc van Doorslaer (2009) avaldab selge seose peamiste allikatena kasutatud uudisteagentuuride ja rahvusvahelistes uudistes kajastatud riikide vahel. Belgia uudistetoimetused, mis kasutavad näiteks eelkõige AP-d, kirjutavad rohkem USA kohta. Toimetused, mis kasutavad peamiselt AFP-d, kirjutavad palju rohkem Prantsusmaa kohta. Kuigi uudisteagentuurid kogu maailmas võivad end tänapäeval „globaalseks“ nimetada, ei pööra nad selga oma juurtele. Uudisteagentuuride tavad on paratamatult seotud nende riikliku päritoluga ning see fakt peegeldub ka uudiste valiku ja valimata jätmise põhimõtetes ning kujutamises. Seega jääb lahendamata küsimus, „kas toimetused on end uudiste tootmisel piisavalt distantseerinud oma riiklikust ja/või piirkondlikust päritolust” (Bielsa & Bassnett 2009: 49).
Kasutatud allikad
TSB
TSB TSB BoP TSBLisalugemist
BoP BoP